Shirley Berkowich Brown, kes esines raadios ja televisioonis, et jutustada lastele lugusid, suri 16. detsembril oma kodus Mount Washingtonis vähki. Ta oli 97.
Westminsteris sündinud ja Thurmontis üles kasvanud ta oli Louis Berkowichi ja tema naise Estheri tütar. Tema vanematel oli üldpood ja alkoholimüügiettevõte. Ta meenutas president Franklin D. Roosevelti ja Winston Churchilli lapsepõlvevisiite, kui nad sõitsid presidendivalimiste nädalavahetuse puhkusele Shangri-Lasse, mida hiljem tunti Camp Davidina.
Ta kohtus oma abikaasa Herbert Browniga, Travelers Insurance'i agendi ja maakleriga, tantsul vanas Greenspring Valley Innis. Nad abiellusid 1949. aastal.
„Shirley oli läbimõeldud ja sügavalt hooliv inimene, kes pöördus alati kõigi haigete või kaotustega inimeste poole. Ta mäletas inimesi kaartidega ja saatis sageli lilli, ”ütles tema poeg Bob Brown Owings Millsist.
Pärast õe Betty Berkowichi surma 1950. aastal maovähki asutas ta koos abikaasaga Betty Berkowichi vähifondi ja juhtis seda enam kui 20 aastat. Nad korraldasid korjandusi üle kümne aasta.
Ta hakkas lastele lugusid rääkima juba noorena, tuntud kui leedi Mara või printsess leedi Mara. Ta liitus raadiojaamaga WCBM 1948. aastal ja edastas saateid selle stuudiost, mis asus vana North Avenue Searsi poe lähedal.
Hiljem läks ta üle WJZ-TV-le oma programmiga "Räägime lugu", mis kestis aastatel 1958–1971.
Saade osutus nii populaarseks, et kui ta oma noortele kuulajatele mõnda raamatut soovitas, hakati seda kohe jooksma, teatasid piirkonna raamatukoguhoidjad.
"ABC lasi mul tulla New Yorki rahvuslikku jutuvestmissaadet tegema, kuid paari päeva pärast kõndisin välja ja naasin Baltimore'i. Mul oli nii suur koduigatsus, ”ütles ta 2008. aasta Suni artiklis.
“Mu ema uskus loo päheõppimisse. Talle ei meeldinud kasutada pilte ega mingeid mehaanilisi seadmeid,” rääkis poeg. „Istusime vennaga Shelleydale Drive’i peremaja põrandal ja kuulasime. Ta oli erinevate häälte meister, kes lülitus hõlpsalt ühelt tegelaselt teisele.
Noore naisena juhtis ta ka Shirley Browni draamakooli Baltimore'i kesklinnas ning õpetas kõnet ja diktsiooni Peabody konservatooriumis.
Tema poeg ütles, et inimesed peatavad teda tänaval, küsides, kas ta on jutuvestja Shirley Brown, ja rääkis seejärel, kui palju ta neile on tähendanud.
Ta tegi McGraw-Hilli hariduskirjastustele kolm jutuvestmisplaati, sealhulgas ühe nimega "Vanad ja uued lemmikud", mis sisaldas ka Rumpelstiltskini lugu. Ta kirjutas ka lasteraamatu "Lood ümber maailma lastele jutustamiseks".
Pereliikmed ütlesid, et ühe oma ajaleheloo jaoks uurimistööd tehes kohtus ta Austria-Ameerika keraamiku Otto Natzleriga. Pr Brown mõistis, et keraamikale pühendatud muuseume napib, ning töötas koos poegade ja teistega, et tagada üüritasu. ruumi aadressil 250 W. Pratt St. ja kogus raha riikliku keraamikakunsti muuseumi sisustamiseks.
"Kui tal oli peas idee, ei peatunud ta enne, kui on oma eesmärgi saavutanud," ütles teine poeg Jerry Brown Pennsylvaniast Lansdowne'ist. "Minu jaoks oli silmiavav näha, kuidas mu ema kõik korda saatis."
Muuseum jäi avatuks viis aastat. 2002. aasta Suni artiklis kirjeldati, kuidas ta juhtis ka mittetulunduslikku keraamikakunsti keskkooli haridusprogrammi Baltimore'i linna ja Baltimore'i maakonna koolidele.
Tema õpilased avalikustasid Harborplace'is keraamiliste plaatide seinamaali "Loving Baltimore". Pr Brown ütles artiklis, et sellel olid põletatud, glasuuritud ja viimistletud plaadid, millest tehti seinamaaling, mille eesmärk oli anda nii avalikku kunstiharidust kui ka möödujaid.
"Mitmed noored kunstnikud, kes meisterdasid seinamaali 36 paneeli, tulid eile esimest korda kogu kunstiteost tunnistama ega suutnud hoida aukartust," seisis 2002. aasta artiklis.
"Ta oli lastele sügavalt pühendunud," ütles tema poeg Bob Brown. "Tal oli uskumatu rõõm jälgida, kuidas lapsed selles saates õitsesid."
"Ta ei jätnud kunagi pakkumata teretulnud nõu," ütles ta. "Ta tuletas ümbritsevatele meelde, kui väga ta neid armastas. Talle meeldis ka koos lähedastega naerda. Ta ei kurtnud kunagi."
Postitusaeg: 12.03.2021